ETS-i liige esines ETV saates Terevisoon 22.nov.2012.
Eesti Tsöliaakia Seltsi liige, Kaja Schumann, rääkis tsöliaakiast ja tsöliaakiahaigete toimetulekust ning Tea Vallimäe kokkas gluteenivabu küpsetisi. etv.err.ee/index.php
Ajakirjas Kodutohter 4/2012 ilmus artikkel tsöliaakiast, kus gastroenteroloog Külliki Suurmaa räägib meie haigusest.
Kui teravili teeb kõhus põrgut
Tekst Ăśllar Ende
Tsöliaakiat ei olegi kerge hoobilt avastada, sest see tõbi võib ennast peita ja märku anda mitut moodi. Kuidas uurimine käib ja mis haiguse vastu aitab, räägib Lääne-Tallinna keskhaigla endoskoopiaosakonna juhataja gastroenteroloog Külliki Suurmaa.
Hädaline tuleb tohtri jutule, sest enam ei kannata välja. Häda teeb häda otseses mõttes: kõht on alailma lahti, gaasid ja valud sees, kilosid on ohtralt kadunud. Muidugi on ta püüdnud enne ise välja uurida, mis võiks viga olla. Selge see, need sümptomid viitavad tsöliaakiale ehk teraviljavalgu talumatusele, nagu netist uurides selgus. Sellele ta tohtrilt kinnitust ootabki.
Kohe diagnoosi ei saa
Dr Külliki Suurmaa kuulab kurtjat hoolega ning tema peast käib esmalt mitu mõtet. “Võimaliku haiguse üle arutledes on kõigepealt tähtis inimese vanus. Kui tuleb noorem inimene, siis hakkad tõesti mõtlema, et võib-olla on tegemist mõne toidu talumatusega, mingi soolepõletikuga. Kui aga on veidi vanem inimene, ka veel neljakümne-viiekümnene, tekib ikkagi kohe mõte, et äkki on kasvaja. See on esimene asi, mida gastroenteroloog silmas peab.”
Arst kaalub mitut võimalust, sest ainult inimese juttu kuulates ja peale vaadates diagnoosi panna ei saa. “Selliste sümptomite puhul tuleb mõelda ka mõnele võimalikule nakkusele. Et perearstid ja infektsionistid on paremini kättesaadavad kui gastroenteroloogid, siis kõhulahtisusega satuvad inimesed sageli enne nakkusarsti juurde. Nii on minu vastuvõtule tulijal nakkuse võimalus tihtipeale juba välja lülitatud.
Kui inimene eriarsti juurde tuleb, teeme analüüse laiemalt: üldvereproovid, samuti analüüsid, mis aitavad diagnoosida – nn kasvajamarkerid ja toidutalumatuse markerid. Selle põhjal otsustame, mida edasi teha.”
Ăśks signaal on rauavaegus
Arstile on tsöliaakia diagnoosimisel üsna tähtis ka anamnees. Ka lihtsalt küsitledes võib niidiotsa kätte saada. “Näiteks uurin inimese käest, kas tal on rauavaegusaneemiat – ka see on imendumishäire,” jätkab dr Suurmaa. “Sellele tihtipeale ei mõelda. Inimene käib ringiratast arstide juures; millest on rauapuudus, ei tea. Kui naistekliinikus selle günekoloogilist põhjust ei leita, jõuab ta gastroenteroloogi juurde. Uurides selgub, et tegemist ongi teraviljavalgu gluteeni talumatuse ehk gluteenenteropaatiaga, mille üks kindel sümptom on rauavaegusaneemia.”
“Ka muude aneemiate puhul tasub tsöliaakia peale mõelda, eriti kui klassikaliste sümptomitega kaasneb näiteks nahakuivus ja suunurgad lõhenevad – see tähendab B-rühma vitamiinide puudust.”
Mõned ongi kogu aeg hädas lõhenevate suunurkadega, ei aita kreemitamine ega muu. Võib-olla on viga hoopis peensooles?
Uurimisretk jätkub
Tohter uurib edasi: “Kui kaua on kõhulahtisus olnud? Kolm nädalat või kauem?” Külliki Suurmaa nendib, et mida lühemat aega on pidev kõhulahtisus olnud, seda ilmsem on kasvaja kahtlus. “Mõni ütleb: “Oh, mul on kõht juba aastaid lahti, hommikul, kui väljas käin.” Kui väljaheide on rasvane ja selle hulk on suurem, läheb mõte peensoolehaigustele – see on peensoole tüüpi kõhulahtisus. Kui aga haige räägib, et käib päeva jooksul seitse korda WC-s ja iga kord tuleb natuke, siis vahel on selle põhjuseks mõni seedekulgla talitlushäire, näiteks ärritatud soole sündroom. Või on tegemist hoopis näiteks haavandilise koliidi ehk jämesoolepõletikuga.”
Tohtrit huvitab seegi, milliseid ravimeid ja kui kaua on kõhuhädade üle kurtja võtnud. Näiteks võivad pikaaegsel tarvitamisel soolepõletikku tekitada ka mõned põletiku- ja valutabletid, käsimüügi omadest näiteks ibuprofeen ja ketoprofeen.
“Üks asi on kõhulahtisus, aga teistel võivad olla hoopis muud sümptomid, näiteks on maksanäitajad halvad,” räägib dr Suurmaa oma pikaajalisest arstikogemusest. “Teed ära kõik proovid, aga esialgu mingit haigust ei leia. Ja siis tuleb lõpuks välja, et on tsöliaakia – see peensoolehaigus võib tõsta ka maksaensüümide transaminaaside taset.”
Mõne inimese aga viivad tsöliaakiaga kaasnevast B-vitamiinide puudusest tekkinud lihase- ja närviprobleemid kõigepealt hoopis neuroloogi juurde.
Selgust toob proovitĂĽkk
“Tsöliaakia on autoimmuunhaigus, millel on pärilik eelsoodumus – seda soodustab vastav geen. Selle haiguse klassikalised sümptomid on kõhulahtisus, kõhu korisemine-mulisemine, aneemia ja kõhnumine, kuid kõiki neid ei pruugi alati olla,” täpsustab dr Suurmaa.
Tsöliaakia tähendab seda, et mingil põhjusel puudub seedekulglas ensüüm, mis teraviljavalku lagundaks. Siis pole korrast ära pelgalt seedimine, vaid kahjustada saab ka peensool.
“Kui gluteen satub toiduga soolde ja seda normaalsel teel ensüümi puuduse tõttu ei lõhustata, tekitab see sooleseinas põletiku. Miks tekib siis kõhulahtisus? Tavaliselt on inimese sool hatuline, kuid mis tahes toidu talumatuse puhul tekib lamenenud, torujas sool – sellest vesi organismi tagasi ei imendu ja kogu soolesisu tuleb välja. Kahjustus algab peensoole ülaosast ehk duodeenumist ja sealt tulebki võtta proovitükk.”
Proovitükk ongi see, mis peaks lõpliku diagnoosi kinnitama. “Iseasi on see, kas me alati saame selle proovitüki õigest, tsöliaakiast kahjustatud kohast,” lisab tohter.
Mõnikord pikk pimesikumäng
On inimesi, kellel tsöliaakia pakub tohtritele pikalt pimesikumängu. “Osal leiame selle haiguse antikehad vereproovist, kuid tihtipeale on nii, et veri ei näitagi gluteenitalutamust. Mul on olnud haigeid, kellel kõhulahtisus kestab, kuigi vere- ja ka peensooleuuring tsöliaakiat ei näita. Sellest annab märku näiteks hoopis villiline nahalööve. Ja kui ta siis teravilja enam oma toidus ei kasuta, see lööve ajapikku kaob. Järelikult on see haigus ikkagi varjatud kujul olemas.”
Kui muu ei aita, siis on ka tsöliaakia kahtluse puhul abi katse-eksitusemeetodist nagu allergia puhulgi: väldid allergeeni, haigusnähte ei ole; kui jätad teravilja toidust välja ja pikkamisi vaevused kaovad, siis on selge, et ei talu gluteeni.
“Nii inimesed teevadki,” nendib dr Suurmaa. “On meeles üks noor naine, kes tuli vastuvõtule, lööve näol, ja küsis, miks ta kõht on korrast ära. Kui ta siis teraviljatooted menüüst välja jättis, kadusid nii kõhulahtisus kui ka nahalööve. “Te ei kujuta ette, missugune ma enne olin – täiesti kärnas.” Ka sellise katsetamise võimaluse peale võiks mõelda.”
Tõbi võib tulla igas eas
Haiguse võib avastada igas eas, lastest kuni vanemaealisteni välja. Tsöliaakia võib olla ka juba pisikesel beebil. Ka seda päriliku soodumusega haigust annab edasi lükata. “Imikule kõige sobivam toit on ikka rinnapiim. Mida kauem, seda parem, aga mitte ka lõpmatuseni,” ütleb dr Suurmaa. “Pärast seitsmendat elukuud võib süüa kindlasti ka teraviljatoitu, kuid alla neljakuusele ei soovitata anda leiba-saia ja muid teraviljatooteid, sest nii väikese soolestik ei ole selle seedimiseks veel valmis. Kirjanduse andmetel suurendab see soodumust tsöliaakia, soolekahjustuste tekkeks.
Samal ajal peavad väiksed lapsed teraviljatoiduga pikkamööda harjuma – pärast seitsmendat elukuud on selleks just õige aeg.”
Peale õige toitumise on tähtis ka võimalik nakkustest hoidumine. “Näiteks rotaviirusest. Kui väikelapsel on tihti nakkuslik kõhulahtisus, soodustab ka see soolehaigusi, kaasa arvatud tsöliaakiat.”
Dr Suurmaa tohtrikogemuse järgi on tsöliaakiat millegipärast rohkem naistel. “Vastuvõtul käib üsna palju noori, kuid olen tsöliaakiat leidnud ka keskealistel ja mõnikord vanematel inimestel, kellel võib-olla on see haigus jäänud varem diagnoosimata – inimene on lihtsalt vaevused välja kannatanud. Aga kui haigus jääb jälgimata ja ravimata, on sellel omad riskid, sest igasugune krooniline põletik, ka peensooles, tähendab vähiriski.”
(Järg Kodutohtris 4/2012)
18. märtsil 2012 oli ETV Prillitoosi saates juttu tsöliaakiast.
18. märtsil 2012 esinevad ETV Prillitoosi saates dr. Triin Remmel ja ETS-i liikmed Merike Tärk ning Riin Jõgi.
Saadet saab vaadata siit: etv.err.ee/arhiiv.php .
Arst räägib meie haigusest ja seltsi liikmed õpetavad kokkama ja tutvustavad erinevaid gluteenivabu tooteid, mis meie kaubandusest on võimalik osta.
Ajalehes Postimees ilmus Tiina Kolgi artikkel "Ei leivale-saiale".
Tallinna TV-s saade tsöliaakiahaigest lapsest.
Tallinna TV ajakirjanik intervjueeris Kaja Schumanni ja tema tütart Ädu- Igrist, et teada saada, kuidas tsöliaakiahaige laps koolis ja lasteaias hakkama saab.
Ajalehes Postimees ilmus artikkel Gluteenivaba dieet – uus trend või tõsine abinõu?
04.10.2011 Ann Hiiemaa
Ilmselt ohkas enamik eestlannasid Kaia Kanepi mänge Tokyo turniiril vaadates kadedalt. Ja mitte üksnes sellepärast, et Eesti esireket maailma parima naise alistas ja veerandfinaali jõudmisega 30 500 eurot auhinnaraha taskusse pani.
Kanepi näitas Tokyo turniiril lisaks ilusale mängule ka märkimisväärselt paranenud figuuri. Nii tema treener Silver Karjus kui ka isa Jaak Kanepi on meedias avaldanud, et saladust pole vaja kaugelt otsida. Viimasel ajal on eestlanna pidanud gluteenivaba dieeti.
Gluteen on teraviljavalk, mida leidub looduslikult nisus, odras ja rukkis, vahel ka kaeras. See tähendab aga seda, et kookidest, saiadest, leibadest, küpsistest, pastast, lasanjest, vahvlitest, jäätisest, magustoitudest, õllest ja vorstikestest tuleb loobuda. Ehk siis – tuleb loobuda peaaegu kõigest, mis maitsemeeltele vähegi erutav tundub.
Aasta alguses hakkas samasugust dieeti pidama jalgrattur Rein Taaramäe. Eelkõige sellepärast, et võidusõidu ajal ja öösiti juhtus tihtipeale kõht valutama.
Teinud aasta alguses toiduainete talumatuse testi, selgus, et tema organism ei suuda lisaks gluteenile taluda ka seesamit, lehmapiima, kohupiima, muna, kohvi, juustu, Kreeka pähkleid, krabi, lambaliha, krevette, rannakarpe, homaare, maapähkleid, kammkarpe, roosuhkrut, tubakasuitsu, India pähkleid, õllepärmi, jogurtit ja turska.
Esialgu haaras Taaramäe peast kinni ja mõtles ahastusega: «Mida ma üldse siis süüa võin?»
Kõik, mida ta varem söönud oli, langes menüüst välja. Tuli otsida alternatiive.
Hommikukohvi asendas ta kakaoga, tavalise pudru hirsipudruga, makaronide asemel sõi riisi, tatart või gluteenivabu makarone ning lambaliha asemel sõi kala. Lisaks hakkas ise ahjus küpsetama gluteenivaba leiba.
«Esimese kuu ajaga harjusin uue menüüga ära. Olen ikkagi tippsportlane ja tean, millised eesmärgid mul on,» arutles Taaramäe, kes oli Eestis olles harjunud saiakesi sööma.
Tuli loobuda nii sellest kui ka kõikidest teistest lemmikutest. «Millest kõige raskem lahti öelda oli? No mina olin täielik kohupiimamaniakk! Ja Eesti juust – see on samuti väga-väga hea asi.»
Omajagu raskusi valmistas seegi, kui pärast velotuure mindi kogu meeskonnaga einestama.
«Teised tellisid koogitükikesed ette, mina jõin teed ja vaatasin pealt. Selline tunne oli, justkui loobuks mingisugusest sõltuvust tekitavast toiduainest,» meenutas Taaramäe, kes on veendunud, et tänavuse hooaja edusammud on tulnud suuresti just tänu uuenenud toidusedelile. Organism ei kuluta enam nii palju energiat ebasobiva toidu seedimisele. Lisaks on tema sõnul kadunud ka köha, nohu ja kurguvalu.
Ometi on ka Taaramäe kõigest lihast ja luust inimene. Pärast Prantsusmaa velotuuri eelviimast etappi lasi ta end lõdvaks ning jõi õlut, sõi saia ja maiustas jäätisega. See oli aga saatuslik viga, mida ta enam kunagi ei korda. «Enesetunne läks väga kehvaks. Öösel sain sellepärast vaid neli tundi magada. Pärast seda olen režiimis püsinud,» kinnitas Taaramäe, kes soovitas oma blogis kõikidel sportlastel, kellel tervisega probleeme, pöörduda toitumisspetsialistide poole. Sest nagu ta ütles: «See võib muuta teie elu!»
Gluteenivaba dieedi eestkõnelejaks võib pidada meeste maailma esireketit Novak Djokovici. Ent üle kogu maailma kogub see sportlaste seas üha enam populaarsust. Mõneti kipub see lausa trendiks. Mullu katsetas gluteenivaba dieeti kogu Garmin-Cervelo jalgrattameeskond, mille liikmed täheldasid suuremat energiat ja paremaid tulemusi.
Ka Djokovic kinnitas, et uus toitumisprogramm on toonud ellu märgatavalt rohkem energiat ja jõudu. Lisaks suudab ta nüüd öösiti täisväärtuslikult magada. «Ma ei tohi süüa pitsat, pastat ja leiba. Olen kaotanud paar kilo, kuid palju olulisem on, et see on mu liikumist parandanud ning tunnen end füüsiliselt suurepäraselt. Mul on tõepoolest rohkem energiat,» kinnitas Djokovic.
Ometi leidub ka pessimiste, kelle sõnul on selliste toitumiskavade puhul tegu sulaselge pettusega ja üksnes raha väljapressimisega. Nende sõnul pole keegi veel suutnud teaduslikult tõestada, kuidas gluteenivaba toitumine tulemusi parandab.
Ka Taaramäele kirjutas mitu arsti, kui otstarbetu seesugune toitumine tegelikult on. «Sain mitu e-kirja, kus arstid üritasid öelda, et selline toitumine pole tervislik. Aga mina lähtun omaenese enesetundest. Mina ise tunnen end märksa paremini kui varem,» kinnitas Taaramäe.
Arvamused
Mihkel Mardna
spordiarst:
Igasugused uued trendid lähevad inimestele väga kiirelt peale, eriti veel siis, kui selle on kasutusele võtnud mõni tuntud inimene. Mina ise pean täisväärtuslikku toidulauda kõige olulisemaks. Profisportlastel peaks toidulaud olema võimalikult rikkalik ja mitmekesine. Mis puutub gluteeni, siis teravilju on inimesed ju tuhandeid aastaid tarbinud. Inimese organism on harjunud seda kasutama ja sellest energiat omastama. Minu arvates tuleks ühe põhitoiduaine – jahu ja saiatoodete – sajaprotsendiline menüüst väljalülitamine kõne alla vaid siis, kui eesmärk on kaalu langetada.
Aga loomulikult ei tohi unustada inimesi, kellel on diagnoositud gluteenitalumatus. Need inimesed saavad sellisest toitumisest väga suurt abi.
Adik Levin
toitumisÂspetsialist:
Kuigi sellistele programmidele leidub palju vastaseid, on elu näidanud, et asi toimib. Kui inimene toitub õigesti, siis omastab ta kõik produktid ja vabaneb energia. Kui aga seedimine on häiritud, koormab see ka immuunsüsteemi ja tekivad probleemid.
Meie kliiniku poole on pöördunud mitmed sportlased. Võin öelda, et nii judoka Indrek Pertelson (enne Ateena olümpiat – toim) kui ka Rein Taaramäe on sellest abi saanud. Määrame inimestel toidud, mis neile sobivad ja mis ei sobi. Selline test maksab natuke üle 300 euro, aga inimene saab eluks uue suuna.
Ajakirjas Naised ilmus artikkel ETS-i liikmest Tiiu Oppi.
Tiiu Oppi (56) elab koos haigusega, mis saadab teda elu lõpuni, sest tsöliaakia ravimiseks meditsiinil lahendust pole. Ometi ei kujuta tsöliaakiaga käsikäes käimine Tiiu jaoks muserdavat olukorda. Enda jõul hormoontablettidest loobunud ja koduse invaliidi staatusest väljunud daam on kogenud elus tõsisemaidki probleeme.
Mõned päevad pärast jaanipäeva, 27. juunil 1954 tuli Tallinnas ilmale väike Tiiu, kelle elutee alguses ei osanud keegi ette arvata, et tema rada kulgeb palju kurvilisemalt kui tavaliselt ja saatus veeretab naise teele ootamatult suuri kannatusekive just tervisega seoses. Kui palju terviseprobleeme suudab üks inimene enda õlgadel kanda? Teadjainimesed väidavad, et saatus ei anna kanda rohkem, kui inimene jaksab.
“Olin umbes aastane, kui põdesin peapõletikku. Ema ja isa juttude järgi algas haigus krampidest. Põhjust, miks see algas, keegi täpselt ei mäletanud. Tõenäoliselt külmetasin, kuigi vanemad seda otseselt ei rääkinud. Nüüd ei saa ka enam küsida, vanemad on surnud.”
Väike Tiiu viibis peapõletikus vaeveldes Tallinna keskhaiglas ühe kuu. Selle ajaga suudeti aastasel lapsel haigus kontrolli alla saada. Oli see tingitud osaliselt läbipõetud põletikust või mitte, kuid aastal 1962, kui Tiiu kooli läks, avastati, et ta silmad on haiged. Prillid kirjutati kaheksa-aastasele lapsele kohe välja ja ta kannab neid tänini.
Koolieast alates hakkas korduma angiin, igal aastal. Umbes 12- või 13aastaselt lõigati tal ära kurgumandlid. Taas ei tea keegi, kas selle taga olid kümned läbipõetud angiinid või hoopis beebipõlve peapõletik, igatahes veel enne, kui Tiiu lõpetas keskkooli, algasid ühel hommikul ärgates väga tugevad peavalud, mis hakkasid korduma. Neiu kannatas valud ära ega tõtanud arsti käest abi otsima, sest peavalusid loevad paljud inimesed tavaliseks tervisehädaks. Kuid alati ei pruugi see nii olla. Tiiu saigi alles tükk aega hiljem aru nende peavalude põhjusest.
Valu kaotatud lapse pärast
Umbes aasta pärast märtsis naine rasestus. Juunis tabas teda ootamatu löök: tal avastati närvihaigus ja sellega sai selgeks ta tugevate peavalude tagamaa. Vaeveldes tõsise terviseprobleemi all, ei suutnud naine kuidagi oma lapsega hingelist kontakti saavutada, kogu emaks saamise ilu mattus ootamatult avastatud haiguse alla. Närvihaigusega pandi ta ka haiglasse.
“Sattusin haiglasse, kus otsustati, et rasedus tuleb katkestada,” tunnistab naine karmi tõde, mille meenutamine talle veel praegugi pisarad silma toob. Päev pärast oma 25. sünnipäeva tuligi Tiiul kogeda raseduse katkestamist. “See kogemus, et pidin elusast lapsest loobuma, oli kohutav. Kuid arst tegi mulle selgeks, et need kanged rohud, millega mu närvihaigust raviti, võivad lapsele halvasti mõjuda,” meenutab naine pisarsilmi. “Olin tol hetkel ka rohtude mõju all, tunded nii alla surutud, et ainult hirm oli. Vaid seda mäletan, et loode taheti suretada täpselt minu sünnipäeval, aga kui arstid tulid palatisse ja nägid, et magasin, lükkasid nad protseduuri edasi järgmisele päevale. Süstimise teel loode suretatigi. Õhtuks vajus ta kubemesse ja algasid sünnitusvalud, mis kestsid hommikuni. Kui arst hommikul tuli, siis sünnitasin. Olin nii kurnatud, et küsisin teisel päeval, kumb oli – kas tüdruk või poiss. Oli poiss. Pärast sünnitust pidin lamama, arst ütles, et muidu enam lapsi ei saa. Lootsin siis veel lapsi saada. Veel nüüdki, kui sellest räägin, ajab nutma.”
Tiiul võttis aega, et sellest, mis ta elus oli juhtunud, üle saada. Kuid puhkust ei antud, naist tabas uus löök. Vähem kui aasta pärast avastati tal reuma. Siis said nii arstid kui ka patsient aru sellest, miks Tiiu oli põdenud närvihaigust – see oli olnud reuma algus, selgitasid tohtrid lohutuseks.
“Olin reumaga haiglas terve suve ja sügise, kokku neli ja pool kuud. Oktoobris, kui olin 26aastane, anti mulle invaliidsusgrupp.“ Kuue aasta pärast diagnoositi reuma vormina haigus nimega lupus. Tiiule pandi peale tugev hormoonravi.
Kohusetundliku inimesena täitis Tiiu kuulekalt arstide soovitusi. Kuid tervis ainult halvenes. Tekkis soolesulgus. Operatsioonijärgselt tuli esile song, mis opereeriti. Sügiseks jõudis tekkida uus song, mis uuesti opereeriti. Tiiu tundis, et hormoontablettide võrgus liigub ta tervis vaid allamäge.
Loobus hormoonravist valude kiuste
Pärast aastaid tablettide võtmist sündis ühel päeval tema sees kindel otsus – tuleb hormoontablettidest loobuda. Kui ta oli oma terviseprobleemidega käinud kolm kuud järjest Puurmanis tervendaja juures raviseanssidel, soovitas tervendaja peale igahommikuse kortslehetee joomise ka kindlasti hormoontablettidest loobumist.
Tiiu teadis, et see protsess võib võtta aega, ja tegelikult võttiski – loobumiseks kulus terve aasta. Ta vähendas hormoontablettide kogust veerand tableti haaval.
“Hommikul võtsin veerand tabletti vähemaks. Kuni lõunani olin valudes ja palavikus, õhtul andsid need järele. Ja nii iga päev – valud ja palavik kordusid,” jutustab vapper naine läbitud katsumuste rajast. “Kui ühel päeval enam hommikul valusid ja palavikku ei olnud, oli see märk, et võisin jälle annust veerand tableti võrra vähendada. Võtsin pool tabletti, valud ja palavik kordusid, ja kui need ühel hommikul kadusid, vähendasin taas annust. Sel moel kestis kogu protsess terve aasta. Hormoontablettide mahajätmine polnud kerge, sest tunnistan siiralt – valud, mis sellega kaasnesid, olid tugevad.”
Tol ajal oli Tiiu invaliidsusgrupi peal ja kodune. “Kui ma oleks pidanud tööl käima, poleks ma küll nendele valudele vastu pidanud. Igal hommikul piinlesin kuni pärastlõunani valude käes, pea valutas, kondid olid kõik haiged, pärast lõunat lõi palaviku üles,” kirjeldab naine. “Tundsin kogu aeg, et tuleb uskuda, mida tervendaja ütles – ta kinnitas, et kui jätkan hormoontablettidega, siis mind enam kauaks pole. Et kui tahan ellu jääda, tuleb mul need tabletid maha jätta. Muid emotsioone ma ei mäleta. Tuli lihsalt tegutseda. Mul ei olnud tegelikult mingit hirmu selle ees, mis oleks võinud tervisega juhtuda. Minu kogemus oli see, et tuli palju valu kannatada. Aga tulin sellest tänu jumalale eluga välja.”
Kuid läbitehtud hormoonravist jäi Tiiut saatma kõhulahtisus. Ta pidi hakkama toitu peensusteni valima. Just toitumise kaudu lõi tal välja uus tõsine häire – 2006. aastal avastati tsöliaakia. Testi korrati ja diagnoos ei muutunud. Tiiule määrati eluaegne range gluteenivaba dieet. Selle aasta jaanuaris tegi ta uued proovid ja selgus, et vereanalüüsid ei ole veel päris korras.
“Tsöliaakiat põdedes pean loobuma nisust, rukkist, odrast ja kaerast,” selgitab ta võõrapärase haigusenime taga peituvat argipäeva. “Lubatud on tatar, hirss ja mais. Teraviljas olev valk ehk gluteen kahjustab mu peensoole limaskesta ja hattusid, mille kaudu liiguvad vajalikud toitained vereringlusse.”
Gluteenivaba märgi kriteeriumi iga tootegrupi puhul ei järgita ning Tiiul tuleb alati enne ostmist toidu koostist uurida. “Meie toiduainetes on väga palju varjatud gluteeni. Suuremas osas kommides, jogurtites jne kasutatakse meile, tsöliaakiahaigetele keelatud tärklist, piiritust, likööri ja teravilja. Selle haigusega tuleb lihtsalt harjuda elama,” tunnistab Tiiu. Ravimeid tsöliaakia vastu ei ole olemas.
Kannapööre tänu sisemisele tugevusele
Kui tsöliaakia jääb Tiiut saatma elu lõpuni, siis reumast suutis ta vabaneda. Tänu sellele, et oli loobunud hormoontablettidest, sai ta endale taas lubada täisväärtuslikumat elu. Kui vahepeal tuli invaliidsusgrupil olles ja reumaga maadeldes tööst loobuda, siis pärast hormoontablettide hülgamist sai Tiiu jälle aru – ta suudab töötada. “Enne 1980. aastat ma ei olnud veel invaliidsusgrupil. Siis käisin tööl telefoni-automaatjaamas Rakveres. Grupi peale jäädes olin pikalt kodus. Kuid pärast tablettidest loobumist sain taas tööle, töötan nüüd erafirmas juba 17 aastat koristajana. Lisaks olen Rakvere Kolmainu koguduses juba neljandat aastat sekretär-perenaine.”
Taas uue suve algust nautides tunneb Tiiu, et ta elu on kergem kui kunagi varem. Reumarohtusid ta enam ei vaja, küll aga võtab truult neli korda päevas toidulisandeid. Need annavad organismile vajalikke aineid ja aitavad olla liikumises, püsida eluvoolus elujõulisemana.
“Mulle pakkus GNLD toidulisandeid meie koguduse organist. Läksin koolitusele ja käisin seal kaks aastat. Eelnevalt olin uurinud Kodutohtrist, miks on organismil vaja kõiki toitaineid, koolitusel sain oma küsimustele vaid kinnitust. Toidulisanditest ei ole ma küll veel julgenud arstile rääkida, sest teiste kogemustest tean, et paljud arstid ei usu toidulisanditesse. Kuid mind on need palju aidanud.”
Kui osast terviseprobleemidest on Tiiu suutnud vabaneda, siis on ometi ka midagi sellist, mis on temasse alles jäänud. Hingevaluna. Nimelt ei täitunud enam ta soov uuesti last saada.
“Ma ei ole oma surnud lapsega hingeliselt kohtunud, pole oma last isegi kordagi unes näinud. Laps oli juba eelnevalt, enne sündimist surnud, ning teda ei näidatud mulle. Elasin selle protsessi üle nii, et narkoosi all ei olnud. See oli valus, kuid sain hakkama,” kõneleb naine.
Ka selle mehega, kellest Tiiu rasedaks jäi, ei ole nad enam ammu koos. Mees pettis teda teisega ja sellega nende suhe lõppes. “Olen tänaseni vallaline. Kuid mulle valmistavad rõõmu lähedased, mu õde ja vend, nende lapsed ja lapselapsed, samuti kasulaps ja tema pere.”
Kasulaps, nagu selgub, pole siiski lapsendatud. Naine kutsub kasulapseks noort toredat naist, kellega nad olid naabrid ja jäidki suhtlema. “Kasulapse ema suri, kui oli 46aastane, ja isa oli juba enne surnud. Kasulapsel endal on kaks tütart ning mul oli kogemus tema teise tütre sünnituse juures olla – lõikasin nabanööri ise läbi,” särab Tiiu silmis ehe emauhkus.
Elukannatuste tõttu julgeb Tiiu tunda rahulolu ja heameelt ka neist lihtsatest, elulistest hetkedest, mida osa inimesi justkui ei märkagi. “Praegu olen eluga rahul. Jumal teab, miks mul oli vaja kõiki neid haigusi kanda. Kuid praegu teeb mind õnnelikuks see, et olen saanud tervise nii heaks, et saan tööl käia ja olla kasulik inimestele, keda suudan aidata. Tänu Jumalale olen leidnud sisemise rahu,” tunnistab Tiiu, kes on kirikukoguduse perenaisena seotud sotsiaalprojektidega ja kaasinimeste toetamisega. Temast on saanud ka Eesti Tsöliaakia Seltsi liige ja ta harib ennast selle haigusega seoses pidevalt.
“Tsöliaakiahaigetele soovingi: olge positiivsed, sest positiivsus viib sihile! Jah, alati tuleb lugeda enne, kui midagi ostad, toidu koostist, kuid uskuge mind – sellega harjub ära! Elus pole ületamatuid raskusi.”
Ajalehes Äripäev ilmus artikkel "Tsöliaakiat on raske ära tunda".
Äripäeva Terviseuudistes nr. 3, 06. aprillil 2011 ilmus Ketlin Beljaev`i artikkel „Tsöliaakiat on raske ära tunda“.
Artikkel ETS liikme Merle Maislaga.
| Tsöliaakiat on raske ära tunda | |
| Ketlin Beljaev, ketlin.beljaev@aripaev.ee | 01.03.2010 18:05 |
Peensoolt hävitav haigus võib kulgeda väga erinevate vaevustega või sootuks ilma – arstid peaksid valvsamad olema | |
Merle Maisla (30) kannatas seitse aastat tagasi kõhuvalude käes, mis kulmineerusid lõpuks hommikuste oksendamistega. Enne kui ta sai teada, mis seda põhjustab, läbis ta mitu uuringut. Siis aga suunas perearst noore naise gastroÂenteroloogi vastuvõtule.
Vereproov ja peensoole biopsia tegid teatavaks, et tal on tsöliaakia. Maisla sõnul mõjutas see diagnoos tema edasist elu oluliselt: tal tuli oma menüü üle vaadata ja asuda ranget dieeti järgima. Enam ei tohi pista suhu midagi, mis sisaldab nisu, rukkist, kaera või otra. “Aga hea on see, et sain vaevustest lahti ja tean, mis mul on,” ütles ta.
Kui Merle kuulub nende õnnelike hulka, kes saab tänu diagnoosile haigust eluaegse dieediga kontrolli all hoida, siis tegelikult jääb tsöliaakia enamikul juhtudel diagnoosimata.
Tartu Ülikooli lastekliiniku dotsent ja Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku üldpediaatria osakonna arst-õppejõud Oivi Uibo ütles, et tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia on muutunud kogu maailmas üheks raskemini diagnoositavaks haiguseks.
Haiguspilt muutunud
“Arstid ei tunne seda lihtsalt ära, sest haiguse kliiniline pilt ja vaevused on aja jooksul oma nägu muutnud,” sõnas ta. Kui varem oli tsöliaakia imikute ja väikelaste haigus, siis nüüd esineb seda pigem noortel täiskasvanutel ja tihti just atüüpiliste või varjatud sümptomitega. Uibo sõnul seisneb põhiline probleem selles, et harva esinevat haigust ei oska arstid kohe kahtlustada.
“Tudengeid õpetame kindlalt selle sõnumiga, et olge valvsad. Vanematel arstidel võib olla ülikooliajast meeles, et tsöliaakiat ei tule kuigi sageli ette, aga see on viimase kümne aastaga kogu maailmas plahvatuslikult sagenenud,” märkis arst-õppejõud.
Kindlasti peaks perearst ära tundma tsöliaakia tüüpilised vaevused. Siin aitavad Uibo sõnul just kasvukõverad. Arst peaks kahtlustama tsöliaakiat isikutel, kes on kõhnunud või olnud kogu aeg kõhnad, kel on krooniline kõhulahtisus või kel esineb seda periooditi, ning neil, kes on lühikest kasvu. Ohumärgiks on ka reproduktiivsuse häired, näiteks puberteedi hilinemine või varajane menopaus.
Milliseid märke peaks aga tähele panema noorte ja täiskasvanute puhul? Klassikalisel moel viitab sellele, et peensoole limaskest on kahjustunud, perioodiline või krooniline kõhulahtisus. Nendel juhtudel inimene kõhnub ja siis on arsti sõnul lihtne tsöliaakiat ära tunda. Varjatud vormide puhul võivad seedetrakti vaevused aga hoopis puududa. “Tõenäoliselt on inimene oma tagasihoidlike vaevustega harjunud: aeg-ajalt on kõht lahti, aga ta tuleb toime,” sõnas Oivi Uibo.
Tema sõnul on varjatud vormide klassikaline tähelepanurühm rauavaegusaneemiaga patsiendid ja ka osteoporoosihaiged, kusjuures osteoporoosi näol on tegemist tsöliaakia tüsistusega.
“Normipäraselt peaks tsöÂliaaÂkia olema diagnoositud ja ravitud enne, kui osteoporoos tekib,” lausus ta.
Sageli kaasnev haigus
Veel võiks tsöliaakiat kahtlustada, kui patsiendil on ebaselged neuroloogilised nähud: ataksiad või pareesid. Uibo kaks viimast patsienti olid äsja epilepsia põhidiagnoosi saanud lapsed, 5aastane ja 11aastane. Mõlemale tehti peensoole biopsia ning epilepsiaga kaasnevana diagnoositi tsöliaakia.
Tsöliaakia pole ainult laste haigus
* Veel 1980ndatel peeti tsöliaakiat kogu maailmas harva esinevaks imikute ja väikelaste haiguseks. Nüüdseks on see üks sagedasemaid kroonilisi haigusi nii lastel kui ka täiskasvanutel, esinedes 1–2 protsendil kogu elanikkonnast.
* Atüüpilised ja varjatud haigusjuhud on sageli diagnoosimata, esinedes kirjanduse andmetel sagedusega üks diagnoositud tsöliaakiajuht 5–13 diagnoosimata juhu kohta.
* Tsöliaakia kahtlusel on vaja määrata uuritava verest sõeltestid – gliadiini ja koe transglutaminaasi antikehad. Kui tulemused on positiivsed, tuleb uuritavale kindlasti peensoole biopsia teha. Tsöliaakia diagnoosi kinnitab peensoole hattude atroofia ja krüptide hüperplaasia. Alles siis on range ja eluaegne gluteenivaba (nisu-, rukki‑, odra- ja kaeravaba) dieet näidustatud.
Allikas: Oivi Uibo “Tsöliaakia ehk gluteeneteropaatia”, Tartu Ăślikooli Kirjastus 2008 Arsti sõnul taastub peensoole limaskest range gluteenivaba dieedi toimel täielikult. “Kui see haigus on kestnud diagnoosimata ja ravimata aga aastaid, siis on pahaloomulised kasvajad neil isikutel ĂĽldpopulatsiooniga võrreldes märkimisväärselt sagedasemad,” märkis ta. Need kaks uut tsöliaakiaÂjuhtu avastati teadusuuringu käigus. “Teame, kelle hulgast seda haigust otsida,” lausus tsöliaakiale pĂĽhendunud lastegastroenteroloog.
Suur rĂĽhm just varjatud või atĂĽĂĽpilist tsöliaakiat põdevaid haigeid ongi kaasnevate haigustega patsiendid. Erilise tähelepanu all on I tĂĽĂĽpi diabeet – selle haiguse puhul kaasub tsöliaakia 5–15 protsendil juhtudest. Sellepärast teeb Uibo koostööd endokrinoloogidega. “Skriinime kõiki uusi I tĂĽĂĽpi diabeedihaigeid tsöliaaÂkia suhtes ja teeme iga kahe aasta tagant kordusuuringud.
Meil on praegu 15 last, kellel on mõlemad diagnoosid,” ĂĽtles ta. Ăśhelgi neist polnud tsöÂliaakia tĂĽĂĽpilisi sĂĽmptomeid, aga biopsia abil tuvastati, et peensoole limaskest on kahjustunud. Diabeet esineb koos tsöÂliaaÂkiaga, kuna neil on sarnane geneetiline eelsooduÂmus.
Ajakirjas Naisteleht ilmunud artikkel Riin Jõgiga
Naine, keda tort mürgitab: «Alguses ma ei julgenud midagi süüa.»
Tsöliaakiahaige Riin ütleb, et kui muudest allergiatest arstid veel teavad, siis teraviljatalumatus tuleb paljudele üllatusena.: F: Stanislav Moškov
Kui Riin Jõgi poes või restoranis pinnima asub, mida üks või teine roog sisaldab, peetakse teda järjekordseks pirtsakaks dieeditajaks. Tegelikult on Riinil tsöliaakia – teraviljatalumatus, mis võib vale toitumise tagajärjel viia peensoolevähini.
Tsöliaakiadiagnoosi sai Riin (39) seitse aastat tagasi. Tal vedas: arst määras ta haiguse samal päeval, kui tehti uuringud. Paljud tohtrid ei oska sama murega patsientidele midagi öelda ning nood jätkavad, enesele teadmata, oma soolestiku hävitamist edasi. Riin oli arusaamatute haigusnähtude: pideva kõhulahtisuse, lööbe ja igemehaavandite tõttu aastaid kannatanud. «Siis sattusin ühest ajakirjast lugema artiklit tsöliaakiast ja see tundus kahtlaselt tuttav.» Seejärel läkski ta arsti juurde ja ütles, et kahtlustab endal seda üsna vähetuntud haigust. Naine, kes praeguseks on mitu aastat olnud tegev tsöliaakiaseltsis, möönab, et arste tuleb haigetel harida siiani, sest tegemist on n-ö uue haigusega. Mis siis, et esimesed tsöliaakiajuhtumid on teada juba 2. sajandist eKr. Ka Riini arst ei kasutanud tõve kindlaks määramiseks kohe vajalikku esmameetodit – peensoole biopsiat ehk koeproovi.
Meditsiiniraamatukogus vastavat kirjandust lugenud, hakkas naine seda ise arstilt nõudma ja võttis ette eneseületust nõudva sondineelamise. Proov kinnitas Riini kartusi: teraviljatalumatuse tõttu tuleb tal hakata toitu edaspidi väga hoolega valima. Esimestel kuudel pärast haigusest teadasaamist tikkus Riinil pidevalt nutt peale – kõik need uhked tordid kauplustes ja pidudel, isuäratavad võileivad ja pastad... «Alguses ma ei julgenud midagi süüa, ainult lihakogust suurendasin,» meenutab Riin, kelle kehakaal langes ohjeldamatu kiirusega. Salateid riskis ta samuti valmistada ja ka krabinuudlid paistsid algajale patsiendile igati ontliku toiduna. Alles hiljem hakkas ta pakendeid uurima ja avastas, et mõnes krabinuudlisordis on nisutärklist. «Ja mina olin kasutanud just seda sorti!» ohkab ta tagantjärele. Teadlikult Riin ei patusta, ehkki teab, et paljud haiged ei suuda teinekord kiusatusele vastu seista. «Ma olen hirmus maiasmokk. Nii et tortide asemel hakkasin suurtes kogustes jäätist sööma,» räägib Riin ja tänab õnne, et temal ei esine, nagu paljudel teistel, teraviljatalumatus koos piimatalumatusega. Riini rõõmuks elab tema naabruses ka üks tore naine, kes oskab küpsetada torte, mis ei sisalda tsöliaakiahaigetele keelatud teravilju. Neid Riin temalt pidulikeks puhkudeks tellibki.
Nuusutab saiakeste ĂĽmbrispaberit
Riini ülejäänud pere sööb nagu ikka. Pereemale pakub nõrkushetkedel lohutust näiteks pitsasaiakese ümbrispaberi nuusutamine. «Küsin mehelt, et kas sa tunned, kui hästi see lõhnab? Aga temal pole sellest loomulikult midagi!» Toidupoes või restoranis saadab Riin teenindaja tihti koka jutule, et kindla peale selgust saada, ega tellitavas toidus midagi ohtlikku pole. «Supermarketite kuumalettides müüdavate valmistoitude koostist ei panda siiamaani kirja. Mõnikord olen pika järjekorra ära seisnud, müüjatelt mitme toidu kohta uurinud ja lõpuks ikkagi ostmata jätnud,» tõdeb ta üsna emotsioonikalt. «Siis vaadatakse mind küll nagu hirmsat pirtsutajat. Katsun neile ikka alati seletada, et organism lihtsalt ei talu neid nelja teravilja: rukist, otra, nisu ja kaera.»
Elu läheb kergemaks
Viimastel aastatel on tsöliaakiahaigete elu oluliselt kergemaks muutunud: suuremate kaupluste terviselettides on valik ka neile sobivaid alternatiivseid tooteid, nii pastat, küpsiseid, leiba kui jahu. Need on muidugi poole kallimad kui tavalised tooted.
Mis on tsöliaakia?
Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia on haigus, mille vallandavad päriliku eelsoodumusega isikutel nisust, rukkist, odrast ja võimalik et ka kaerast valmistatud toidud. Nendes teraviljades sisalduvate valkude toimel kahjustub haigel peensoole limaskest, järk-järgult hävivad limaskesta hatud kuni täieliku kaoni – atroofiani. Ent just peensoole limaskesta hattude kaudu imenduvad organismi kõik toitained, mistõttu kujuneb kahjustunud peensoole limaskestaga haigel nende vaegus. Tsöliaakia tüüpilised sümptomid, krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine, väljendavadki toitainete kadu organismist. Tsöliaakiat esineb naistel ligikaudu kaks korda tihemini kui meestel. See on üks sagedamini esinevaid kroonilisi haigusi enamikes Euroopa maades. Keskmine esinemissagedus on kolm kuni viis uut juhtu tuhande elusalt sündinu kohta. Kui tsöliaakiahaige järgib ravi ehk peab gluteenivaba (nisu-, rukki-, odra- ja kaeravaba) dieeti, paraneb tema peensoole limaskest täielikult. Haige peab dieeti rangelt järgima kogu elu. Kui ta seda rikub, kahjustub tema peensoole limaskest uuesti.
Allikad: dr Oivi Uibo, www.tsoliaakia.ee